Koolidele

Viime läbi:

Liiklusõpetuse tunnid lastele ja täiskasvanutele

Liikulsseaduse koolitused

K.E.A.T koolitusi

Helkurkoolitusi

Laste liiklusalaseid koolitusi

Jalgratturi koolitusi

Mopeedijuhtide koolitusi

Lasterühma saatja koolitusi

Pedagoogidele ja lastevanematele liiklusohutuse alaseid koolitusi

Reguleerija koolitusi (I - I V pädevus)

Jalgratturile teadmiseks.

Alates 1. juulist 2011.a., mil kehtima hakkab uus liiklusseadus, muutub alla 16-aastastele jalgratturitele kohustuslikuks kiivri kandmine. Kiiver ei hoia küll ära õnnetusi, kuid vähendab tunduvalt tõsiste liiklustraumade ohtu. Jalgrattaga kukkudes saadud marrastused paranevad nädalatega, ent kiivri mittekandmisest tingitud peavigastused võivad tekitada pöördumatut kahju.

Jalgratturi kiivriks ei sobi iga kiiver. Nimelt jagunevad kiivrid kahte kategooriasse – maantee- ja maastikusõidukiivrid. Nende erinevus seisneb eelkõige aerodünaamikas ning ventilatsiooniavade arvus. Kui maanteekiivrid on aerodünaamilisemad ja väheste ventilatsiooniavadega, siis maastikukiivrite puhul on oluline just suurem ventilatsiooniavade arv. Tihtipeale on maastikukiivid varustatud ka väikese nokaga, mis kaitseb ratturit päikese, pori ning tolmu eest. Õige kiiver peab vastama kvaliteedinormidele ning selle tunneb ära märgi CE EN 1078 järgi. Lisaks peab üks korralik kiiver olema varustatud ka helkurribaga.

Kiivrit valides on kõige olulisem jälgida, et see oleks kandjale paras. Suurem osa kiivreid toodetakse kahes suuruses: 54-57 ja 58-61 (pea ümbermõõt cm). Selleks, et kiiver peas ei loksuks, vajuks silmadele ega kuklasse, on enamikel kiivritel olemas ka suurust reguleerivad rihmad, mis asuvad kiivri tagumises osas. Kui rattur on prillikandja, soovitatakse juba ostmisel proovida kiivrit koos prillidega, et tagada omavaheline sobivus. Tähtis on, et kiiver oleks peas mugav. Samuti soovitatakse valida võimalikult erksavärviline kiiver, mis autojuhtidele ja teistele liiklejatele paremini nähtav on.

Tagamaks kiivri maksimaalset efektiivsust, peab see peas olema otse ja korralikult kinnitatud. Seda saab ka ise kergesti kontrollida – korrektselt peas asetseva kiivri serva ning silmade vahe on sellisel juhul ca kahe sõrme laius. Kiiver ei tohi olla lükatud kuklasse, sest nii jääb kaitseta pea esiosa. Samuti ei tohi kiivri all kanda nokamütsi, sest mütsi nokk ei lase kiivrit otse kanda ning seetõttu ei ole see tihedalt vastu pead. Ka patsi kandes on tähtis jälgida, et pats ei lükkaks kiivrit liiga silmadele, sest nii jääb kaitseta kukal ning võib väheneda ratturi vaateväli.

Kiivrit on soovitatav vahetada iga paari aasta tagant. Aja jooksul võivad kiivrisse tekkida silmale nähtamatud mikropraod, mis vähendavad selle kaitsevõimet. Kindlasti tuleks uus kiiver soetada pärast kukkumist, sest tulenevalt kiivri materjalist muudab tugevam löök selle kasutuskõlbmatuks. Kukkumise korral puruneb kiivri koorik ning kiivri see olev penoplastist löögijõudu neelav ja pehmendav kiht muljutakse kokku. Teistkordselt ei ole see kiht võimeline löögijõudu pehmendama, sest ta ei taasta oma esialgset kuju ja mahtu.

Maanteeameti statistika põhjal kannab alati kiivrit ainult iga viies laps, ilma kiivrita istub ratta selga aga lausa iga kolmas laps. Seega on tublisid kiivirkandjaid pea kaks korda vähem kui ilma kiivrita sõitjaid. Ilma kiivrita sõitjate osakaal on suurem just vanemate laste ning poiste seas. Samuti on hooletumad kiivrikandjad suuremate linnade lapsed. Sel aastal on jalgrattaga õnnetusse sattunud 5 last, kellest keegi pole saanud tõsisemaid vigastusi. 2010. aastal oli lastega toimunud jalgratta-avariide koguarv 28.

Registreeri kursusele